Bussipeatuses

 

DSC_3437.JPG

Pillasin siin kolmanda klassi lapsena guaššvärvid maha. Või ei, see oli mõnisada meetrit kodu poole.

Viimast kuud rasedana jooksin bussile nii, et naised peatuses ohkisid, et nõnda küll ei tohi, vaat, kui juhtub midagi titaga, mis siis.

Olen kümneid kordi teismelisena siin bussi oodates hääletanud. “Hääletamine on ohtlik,” olen peale võtnud meestelt kuulnud.

Süümepiin ja vabadus – esimesed 24 tundi ilma lapseta. “Kuidas sa jätad üheaastase vanavanematega?” – “No mine ometi, puhka ka korra välja!” – “Kas ta saab hakkama ilma minuta?”

Sügiseti on siin nii pime, et piletiraha leidmiseks tuleb oodata mööda sõitvate autode tulesid.

Kevadeti on alati valge.

Lõoke.

Enamasti puhub siin tuul.

See koht pole 30 aastaga märkimisväärselt muutunud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s