Bussipeatuses

 

DSC_3437.JPG

Pillasin siin kolmanda klassi lapsena guaššvärvid maha. Või ei, see oli mõnisada meetrit kodu poole.

Viimast kuud rasedana jooksin bussile nii, et naised peatuses ohkisid, et nõnda küll ei tohi, vaat, kui juhtub midagi titaga, mis siis.

Olen kümneid kordi teismelisena siin bussi oodates hääletanud. “Hääletamine on ohtlik,” olen peale võtnud meestelt kuulnud.

Süümepiin ja vabadus – esimesed 24 tundi ilma lapseta. “Kuidas sa jätad üheaastase vanavanematega?” – “No mine ometi, puhka ka korra välja!” – “Kas ta saab hakkama ilma minuta?”

Sügiseti on siin nii pime, et piletiraha leidmiseks tuleb oodata mööda sõitvate autode tulesid.

Kevadeti on alati valge.

Lõoke.

Enamasti puhub siin tuul.

See koht pole 30 aastaga märkimisväärselt muutunud.

Advertisements

Veski tänav

 

 

DSC_2855

Tartu kesklinnas on need majad Toomemäe veerul. Sa ei näe neid siis, kui oled harjunud neist mööduma – kes paneks tähele midagi uut ja teistsugust oma tavapärasel trajektooril? Ükskord sel kevadel me märkasime. Nende majade ees on vari ja seepärast natuke jahedam. Nende majade ees ei kasva heina ja seepärast natuke süngem. Need majad ei ole värvitud, pestud, puhastatud, remonditud, koristatud, ja seepärast on kõik natuke liiga palju minevikku täis.

Kui me esimest korda sinna sattusime, istus maja ees lagunenud liivakasti äärel üks naine ja vaikis. Tema kõrval istus kiigel vaikselt õõtsudes üks laps ja vaikis. Kumbki ei liigutanud, rääkinud, teinud mitte midagi, see vaikelu kestis seni, kuni neid jälgisime.

Järgmistel kordadel ei ole ma seal kedagi märganud. Kevadel olid aknad veel avatud, suve jooksul olid alumised vineeriga üle löödud.

Saulkrasti

 

DSC_3594

See linn on väike, vaikne ja rahulik. Suviti siseturistlik, hea ilmaga on mereäärne sõidutee autodest kilomeetrite pikkuselt ääristatud, talviti on siin väidetavalt meeletult vaikne. Sõitsin rattaga. Olin maganud vähe – terve see nädal oli olnud hullumeelne täis tutvumisi, vestlemisi, mõtlemisi, tekste ja ettekandeid –, nüüd oli veel ka unepuudus. Ja siis see ebareaalsuse tunne, paralleelmaailm, väljakistus. See on mingi tavaline Elva, näis mulle, ranna ja mändidega, aedlinna ja vaikusega. Meeletu kodanlik igavus väljaspool, mis ei klappinud kohe kuidagi kokku selle meeletu lärmiga seespool.

Tahtsin pildistada, kuid polnud, mida, kõik näis nii tavaline ja eristumatu. Võimalik, et mõtted olid liiga hajevil, et märgata. Arhitektuur oli kohati põnev, siis jälle tüütult eklektiline, tavaline elementide kokkukuhjamine. Aedlinn oli liiga igavalt kodanlik, et seda pildistada (üks valge kass aia otsas küll eristus, aga näis imelik talle ligi hiilida, no et kui kohalikud küsivad midagi, polnud mingit huvi sattuda dialoogi). Sõitsin edasi, tagasi, kõrvale. Leidsin kooli, mõned poed, veel palju aedlinna, tühjad teed ja edasi mõned kurjalt haukuvad koerad.

See maja jäi silma oma kulunud ja vana olekuga. Kas see iseloomustab tervet linna, mille nõukaaegne mälestus on kasvanud läbi puudest, vinnutatud vihmast ja kulutatud ajast, ometi seisab ja näitab oma halli minevikku? Auklikud teed, kurvad näod, logisevad lingid ja kohtlased tered, kõik on nagu pisut-pisut selle halli all varjus.

Ükski teine pilt, mille tegin, ei tulnud välja. Seegi kuidagi ääri-veeri.