See linn on väike, vaikne ja rahulik. Suviti siseturistlik, hea ilmaga on mereäärne sõidutee autodest kilomeetrite pikkuselt ääristatud, talviti on siin väidetavalt meeletult vaikne. Sõitsin rattaga. Olin maganud vähe – terve see nädal oli olnud hullumeelne täis tutvumisi, vestlemisi, mõtlemisi, tekste ja ettekandeid –, nüüd oli veel ka unepuudus. Ja siis see ebareaalsuse tunne, paralleelmaailm, väljakistus. See on mingi tavaline Elva, näis mulle, ranna ja mändidega, aedlinna ja vaikusega. Meeletu kodanlik igavus väljaspool, mis ei klappinud kohe kuidagi kokku selle meeletu lärmiga seespool.
Tahtsin pildistada, kuid polnud, mida, kõik näis nii tavaline ja eristumatu. Võimalik, et mõtted olid liiga hajevil, et märgata. Arhitektuur oli kohati põnev, siis jälle tüütult eklektiline, tavaline elementide kokkukuhjamine. Aedlinn oli liiga igavalt kodanlik, et seda pildistada (üks valge kass aia otsas küll eristus, aga näis imelik talle ligi hiilida, no et kui kohalikud küsivad midagi, polnud mingit huvi sattuda dialoogi). Sõitsin edasi, tagasi, kõrvale. Leidsin kooli, mõned poed, veel palju aedlinna, tühjad teed ja edasi mõned kurjalt haukuvad koerad.
See maja jäi silma oma kulunud ja vana olekuga. Kas see iseloomustab tervet linna, mille nõukaaegne mälestus on kasvanud läbi puudest, vinnutatud vihmast ja kulutatud ajast, ometi seisab ja näitab oma halli minevikku? Auklikud teed, kurvad näod, logisevad lingid ja kohtlased tered, kõik on nagu pisut-pisut selle halli all varjus.
Ükski teine pilt, mille tegin, ei tulnud välja. Seegi kuidagi ääri-veeri.
